Nimelt pidime me eilegi vara ärkama, kuigi ma ei saa üldse aru milleks, sest iga hommik on sama jant-kaheksaks kooli ning pea et tund aega niisama passimist, enne kui oma päevaste tegevuste juurde asume. Tahan veel seda mainida seoses kooliga, et nende koolikellaks on sama helin, mis on meil tuletõrjealarmiks. Ehk siis iga kord kui see heliseb siis on kõik eestlased kõrvad kikkis, et kus tulekahju on.
Eile käis meie grupp(mina(Triinu-Liis), Anastasia ja Kätlin) esimesena haiglas ja seejärel politseijaoskonnas. Maidse ja Anita tegemistest saate jälle lugeda SIIT. Mõlemad asusid linnas nimega Bielsko-Biała(häälda:Bielsko-Biaua), mis on autoga minnes umbes 25minuti kaugusel. Kusjuures, meie transpordijuht oli see sama kutt, kes meid pühapäeval Krakowist ära tõi.
Haigla oli nende üks suurimad ning nägi ka välja tohutu. Kõige lahedam oli see, et täpselt haigla kõrval oli näha üliilusaid mägesid. Polnud küll päris Mount Everesti väärilised, kuid meie, eestlaste, jaoks oli see midagi uut ja vägevat. Haigla vastas oli kohe üks väga ilus kirik. Sellega seoses mainin, et neil on kirikuid ikka meie jaoks harjumatult palju ning need on väga ilusad ja uhked.
Haigla kohta räägiti meile veel seda, et see on üsnagi uus nende jaoks. See ehitati aastal 2000 ehk siis kelle jaoks uus kelle jaoks mitte nii väga.
Esimese asjana läksime me pisikesi enneaegselt sündinud beebisid vaatama. Üks neist oli reaalselt nii pisike, et mahuks ühte kätte ära. Osati oli see kurb aga näha kuidas tänapäeval on tehnika arenenud siis on võimalused nende jaoks palju paremad. Samuti tegi meele heaks see, et selle osakonna koridori seinad olid täis pilte, mis enneaegsete laste vanemad on neile kinkinud, näidates kuidas nende lapsed on suureks ja õnnelikuks kasvanud.
Edasi liikusime me erakorralisse osakonda, kus oli näha paari mitte just eeskujulikku kodanukku ning lausa kahte politseinikku ühte neist kodanikest valvamas. Siis juhatas arst meid ruumi, kus pandi inimeste luumurdude puhul peale mingisugune kipsitaoline asi, juhul kui luumurd pole nii tõsine, et vajaks operatsiooni. Anastasia sai olla ka meie katsejänes ning sai endalegi kipsi käele.
Peale seda saime me riietuda ümber justkui arstideks-kõik maskid ja mütsid ja eraldi jalanõud puha pidime jalga panema. Käisime mööda ka mitmest operatsioonisaalist ning õnneks sealt otseselt midagi näha polnud, ainult patsiendi kallal töötavate arstide peanuppe. Siis viis arst meid ühte operatsioonisaali, mis oli tol hetkel tühi, Näitas ära kus miski asub ja õpetas meile kuidas opereerijad käsi pesevad ja kuidas kõike võimalikult puhtana hoida, muidugi patsiendi ja iseenda huvides.
Viimase asjana käisime me selle sama arsti, kes meile giidiks oli, patsiente vaatamas. Kes oli värskelt operatsioonilt tulnud ning kes ootas juba väljasaamist. Vahetasime ka paar sõna nende patsientidega ning nad kõik olid väga positiivse suhtumisega, hoolimata nende hetkeolukorrast.
Peale seda viis meie transport meid politseijaoskonda, mis oli umbes 5minuti kaugusel. Seal pidime me aga umbes pool tundi ootama, ma siiani ei tea miks. Lõpuks saime ikka ooteruumist edasi liikuda ning meid juhatati ühte ruumi kus kõigepealt näidati lühifilmi turvavöö vajalikkusest, esitleti oma igapäeva ja erijuhtude varustust ning samuti käis kriminalist meile rääkimas, kuidas nad igasugu sõrmejälgi ja muid tõendeid koguvad. Viimase asjana saime me näha kuidas üks päris värske politseikoer trenni teeb, kuigi ta oli veel alles noor ja tahtis siiski mängida hoopiski.
Tagasi kodulinna jõudsime me kolme paiku ning meil oli mõni tunnike aega, enne kui pidime koolimajas uuesti kokku saama.
Kell pool kuus hakkas meie esialgse arusaama järgi pidulik gala. Tuli aga välja et meie, eestlased, olime põhimõtteliselt ainsad, kes tulid kleitides ja triiksärgiga. Esitlesid siis kõik riigid oma presentatsioonid ära ja siis jagasid kõik oma kodumaalt toodud maiustusi ja muid sööke. Väga tore oli ka see, et me saime omale särgid, millele oli kirjutatud Je suis Charlie, ehk siis tegime me kõik koos nendes särkides pildi, avaldamaks enda poolset toetust. Kes selle juhtunu kohta nii palju ei tea, siis Google aitab.
See kõik lõppes umbes kaheksa paiku ning siis suundusime kõik kodudesse.
Täna(kolmapäev) oli meil kavas koolimajas mõned tegevused. Esites pidime me tegema isiksusetesti, mida oleme Eestis korduvalt teinud, ning peale seda pidime me joogikõrtest torni ehitama. Seejärel saime me lõunasööki, milleks oli kana, mille sees oli spinat ja kartulipudrust pallikesed. Minule see igastahes maitses.
Peale söömist oli meil loeng ühe 29-aastase pankurga. Ta rääkis oma eluloo ning kuidas ta oma eluga rajale sai ja kuidas olla edukas ja õnnelik.
Jällegi sai päev umbes kolme paiku läbi.
Õhtul käisime mina ja Anastasia oma hostidega maailmakuulsas söögikohas nimega KFC, kus me üritasime ise poola keeles tellida, aga sellest ei tulnud midagi välja. Peale seda läksime me mingisugusesse kõrvallinna minu hosti lauluproovi, kus me saime poola keeles isegi kaasa laulda.
Väga lahe oli see, kuidas proovi lõpus rääkisime me kõik omavahel ning ma õpetasin neile eesti keeles numbreid ühest kümneni. Nende jaoks oli see aga kui hiina keel ja üritasid nad palju tahtsid, ei tulnud sellest midagi välja.
Selleks korraks aitab, panen alla ka mõned pildid.
Bielsko-Biala haiglas
Bielsko-Biala polisteijaoskonnas
Vaba aeg koolimajas
Projekti avamise gala
Stay tuned!
No comments:
Post a Comment